Ülesanne nr. 3

IT ROLL ERIVAJADUSTEGA INIMESTELE

Milleks mulle seda arvutit vaja on, küsib minu 70 aastane äi ja leiab, et see on üks väga halb asi. Kuid minu jaoks on see möödapääsmatu töövahend. Sedasama võivad öelda vist enamus inimesi. Elu muutub järjest tehnikakesksemaks. Mõnes koolis ei saa lapsed enam sööklast toitugi kätte, kui neil puudub kiipkaart.
Erivajadustega inimeste jaoks sõltub aga nende elukvaliteet tehnoloogia kättesaadavusest. Kui inimene ei saa puude tõttu kodust palju väljas käia, siis ongi suureks abiks infotehnoloogia. Tänapäeval saab teha arvutite abil seda, mida mõned aastad tagasi ei osanud ettegi kujutada.

Võimalused elektroonika abil inimese liikumisvõimet taastada arenevad päev-päevalt ja missugused seadmed kümne või kahekümne aasta pärast abivajajate käsutuses on, ei tea praegu veel päris täpselt mitte keegi. Elektroonikaseadmed muutuvad järjest väiksemaks. Meenutagem kasvõi esimesi mobiiltelefone, mis olid mitmekilosed kaasaskantavad pambud ning praegustest 100- grammistest fotokaamera, internetiühenduse jm varustatud taskutelefonidest ei osanud viisteist aastat tagasi keegi isegi mitte und näha. (http://vedur.ee/puutepunkt/?op=body&id=11&cid=253&cgid=)

Olenevalt sellest, millise puudega on tegemist, on inimestel seoses arvutiga erinevad probleemid ning saavad endale vastavalt sobiva abisüsteemi. On olemas äärmiselt keerulisi arvutiprogramme, mida on võimalik silmade abil juhtida kui tegemist on liikumipuudega või siis muudetakse ekraanil olev tekst pimeda inimese jaoks kõneks. Ka vaimupuuetega inimestel esineb arvutikasutamisel probleeme, neile on vaja seda õpetada ning muuta asi lihtsaks ning mänguliseks. (http://www.kakupesa.net/kakk/PIIT/r2.html#Esimene)
Omast kogemusest võin öelda, et minu vaimupuudega täditütar käsitseb arvutit ja üldse elektroonikaseadmeid väga hästi.

Miks üldse vajab puudega inimene arvutit? Öeldakse, et töö tegi ahvist inimese. Ka puudega inimesel on vaja töötada. Üks asi on raha teenimise võimalus, teine asi, et ta tunneks ennast vajalikuna ja ühiskonna osana. Arvuti abil kodus töötamine ongi üks oluline osa puuetega inimeste tööturule kaasamiseks.
Puuetega noored ja lapsed vajavad arvuteid, et aktiivselt õppimiprotsessis kaasa lüüa. Tänapäeval saavad igasuguste puuetega noored minna õppima gümnaasiumidesse ja kõrgkoolidesse.

Rõõm on tõdeda, et seoses tehnoloogia arenguga suurenevad puuetega inimeste võimalused kaasa lüüa nii õppimise kui tööelus või lihtsalt kaasinimestega suhtlemises. Ma usun, et tehnoloogiaarengus on küll taevas piiriks ja iga päevaga leiutatakse uusi ja uusi programme ning abivahendeid


Kasutatud allikad:
Kikkas, K. Erinevatest puudeliikidest ja nende problemaatikast http://www.kakupesa.net (loetud 28.08.2010)
Lill, A. Elektroonika teeb ilma http://vedur.ee/puutepunkt (loetud 28.08.2010)

Ülesanne nr. 1

PUUE KUI TABU
Sõna tabu on pärit Tonga saarelt ja Uus-Meremaalt. Põliskultuuris tähendab see „miskit, mida pandi kõrvale või pühitseti spetsiaalseks kasutamiseks või kindlal eesmärgil. See miski oli religioosse tähtsusega ja seda tähistava sõna kasutamine ilmaasjata oli keelatud. Ka tänapäeval kasutatakse seda sõna siis, kui räägitakse isikust või tegevusest, mida ühiskondlike normide tõttu välditakse või keelatakse. (DepNet.ee)
Paljudes kohtades on peetud ka puuet tabuks. Pikka aega määratleti umbkaudselt ja ümbritseva ühiskonna vaatenurgast lähtudes („vigane“, „sant“, „pime“, „hull“, „langetõbine“, „puujalaga“, jne.) Tegemist oli topeltprobleemiga: objektiivselt puudusid võimalused ja oskused inimese olukorda muuta ning subjektiivselt pandi „teistsugune“nii kõvasti raamidesse, et isegi kui puhtfüüsiliselt õnnestus olukorda muuta, jäi inimene ikkagi paariaks. (K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)

Oli aegu kui inimesed, kel oli mingi puue, jäeti ühiskonnast kõrvale. Spartas isegi tapeti vastsündinud, kes ei vastanud standarditele.
Isiklikult arvan, et kuigi tänapäeval on inimesed palju teadlikumad ning puuetega inimeste jaoks tehakse palju, on siiski inimesi, kelle jaoks puue on tabu. Sellest ei taheta rääkida

PUUE KUI TERVISEHÄIRE

Tänapäeval suhtutakse puudesse rohkem kui tervisehäiresse. Asjast saadi kahte moodi aru – ühest küljest füüsilise puudega inimest enam ei sanktsioneeritud, teisest küljest aga süvenes arusaam, et puue vähendas inimese teovõimet või nullis selle hoopiski. (K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)

19. sajandi teisest poolest sai alguse eugeenikaliikumist, mille tulemusena nö "koristati kõik ebastandartsed inimesed normaalsete inimeste silmade alt ära" seda kõike põhjendati ühikonna tervise parandamisega ja tuleviku kindlustamisega, seda said teha aga vaid inimkonna parimad esindajad. Õnneks ei läinud eugeenika välja Sparta mudelini, kuid puudega inimestel oli mõeldamatu järglasi saada ja üldse ühiskonna elust osavõtta (K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng).

Meie ühiskonnas püütakse järjest rohkem selle poole, et puuetega inimesed saaksid järjest rohkem elada täisväärtuslikku elu, ehk nad elaksin nii nagu tervedki inimesed. Samas tekitab sõna tervisehäire tunde, et tegemist on nohu või mõne muu ajutise tervise rikkega.


PUUE KUI ÜHISKONDLIK PROBLEEM

Tänu 20. sajandi teisel poole esile kerkinud kodanikuõiguste liikumisele muutus ka puudekäsitlus, puuet hakati vaatlema kui ühiskonna võimetust/soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Sellega kaasnenud sotsiaalne mudel nägi ette ühiskonna muutumist kõigil tasanditel selliseks, et puudega inimene ei saaks diskrimineeritud tema erivajadusest lähtuvalt, vaid saaks kaasatud ühiskonda (nt ratastoolis inimene ei saa trepist üles, probleemi lahendus ei ole mitte inimese kõndima aitamine vaid kaldtee ehitamine) (K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng) .
Kuigi Eestis järjest rohkem mõeldakse sellele, et puudega inimesel oleks võimalus liikuda ja paljudes kohtades ehitatakse kaldteid, leidub siiski küllaltki palju selliseid kohti kuhu ratastoolis inimesel on võimatu pääseda. Isegi riigiasutused.
Samuti on mehhanismid selleks, et puudega inimesed saaksid tööd, kuid mulle isiklikult tundub, et seda pole siiski piisavalt palju.

Tänapäevaks on olemas mitmeid puudekäsitlusi, sealhulgas äärmuskäsitlusi nagu ultrasotsiaalne mudel, mis taunib näiteks inimest, kes peaks olema ratastoolis kuid üritab selle asemel karkudega käia, kuna süüdi on ühiskond, ning seda tehes annab ta järele rõhujate survele (K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng) .

PUUE KUI ELUVIIS

Üha enam leidub puudega inimesi, kes oma olukorda võtavad neutraalselt laskumata äärmustesse nagu järk-järgult on ühiskonda sulandunud prillikandajad, nii toimub see ka paljude puuetega inimestega, arvan et ratastoolis inimest ei vaadata enam tänaval kui ilmaimet, nagu seda aastaid tagasi tehti. Samas saab rääkida puuetega inimestest, kui inimestest kellel on eraldi kultuur oma keele ja tavadega (nt. kurdid inimesed) (K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng).

Tunnen isiklikult mõnda puudega inimest, kes elab tavainimese mõistes täisväärtuslikku elu. Nende puue ei piira neid, ega takista midagi tegemast. Samas sõltub väga palju inimesest, kuidas tema näeb oma olukorda.

Kasutatud kirjandus: Kikkas, K Puue, puue ja puue EVIMÜ 2. loeng